See on minu esimene ilmunud raamat ja esimene lugu nn Inimkonna Föderatsiooni maailmast (sinna kuuluvad veel 2007 aastal ilmunud „Keskpäevapimedus” ja 2008 aastal ilmunud „Taevatagune suurem ilm”).
Olgem ausad, see raamat sündis kahest asjast -- esiteks on mulle alati kuidagi kohatu tundunud haldjate ja igasuguste muude ebardite poole alt üles vaatamine, nagu seda rõhuvas hulgas fantaasiaraamatutes lugeda saab, ja teiseks tundsin ma tõesti kunagi
Ligi 500-leheküljeline „Kuu ordu” on tegelikult kogumik, mis sisaldab 6 teksti, milles 2 kvalifitseeruvad romaanideks, 2 lühiromaanideks ja 2 jutustusteks.
Selle raamatu esimesed katked on pärit väga muistsest ajast, nii et suhteliselt õige on mõningate intervjuude põhjal kõlama jäänud mulje, nagu ma oleksin seda kirjutanud kakskümmend aastat.
Mida sa teed või elust arvad, kui ärkad selle peale, et sind raputab suur, valgekarvaline ja kõige rohkem vast Tähtede sõja Wookiet meenutav ahv? Sul pole vähimatki aimu, kus sa oled või kuidas sinna sattusid.
Mida sa teed, kui sa oled 20 aastat vana ja su vanaonu on sulle jätnud maja ja ühe käsikirja, mida lugedes oleks kõige loogilisem arvata, et kellelgi sõitis katus kaugele ära või tehakse sinuga kummastavat nalja?