Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse.

See raamat on natuke liiga suur, et siia tükkideks tegemata üles panna (ja seda pole kunagi olnud mahti teha...), nii et tuleb leppida .pdf-variandiga...

TAEVATAGUNE SUUREM ILM
Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon

See raamat kuulub maailma, mida ma ise olen nimetanud Inimkonna Föderatsiooniks ja neid jutustab Föderatsiooni Julgeoleku kohalik abiline nii, nagu ta neist aru saab.

Samasse maailma kuuluvad veel 2001 aastal ilmunud Operatsioon „Ogaline Päike“ ja 2007 aastal ilmunud Keskpäevapimedus (mõlemad samuti kirjastuselt Fantaasia).

Poolel teel

Esmaspäeva hommik

„Ma ei tahtnud üldse üles tõusta,” kavatses Ottomar Karo selle hetke kohta kirjutada oma memuaaridesse. Memuaare polnud mingil reaalsel kujul olemas, kuid mõnikord meeldis talle kujutleda, kuidas ta neid kirjutaks ja kõrvaltvaatajana, erapooletult oma tegemised üles tähendaks.

Vesivõsu

Jaanuar 2127

Ordu kasutas majandusarvutustes virtuaalset raha, mille kurss hoiti kergelt inflateeruv ja mida arvutati peamiselt energia baasil, arvestades siiski ka muid tegureid. Enamiku esmatarbekaupade puhul valitses aga praktiliselt kommunism, sest mingil hetkel oli leitud, et jaotussüsteem maksis rohkem kui niisama jagamine!

Saared kui säravad kalliskivid

Oktoober 2122

Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C. Clarke’ile.

„Lähetuse kommodoor, minu juurde!” emalaeva komandöri kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega, eri ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa.

„See oled sina,” ütles Mandar mul pea alt patja ära tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust vajanud.

Heleroheline vesi loksus kaldamuuli all, täis sigaretikonisid ja kalu, just nii veider kombinatsioon. Sadam, täpsemalt kunagine sadam, mille kaldapealne nüüd restorane tihedalt täis oli, tähendas sellist inimhulka, et teatud reostus oli paratamatu, kuid kuna mingit suuremat saasta seal lähikonnas vette ei sattunud, suutis meri end üldiselt mitte häirida lasta.

Lapsepõlve imeline kuma