Tulnukad tulid Maale.

See ei sarnanenud millelegi, mida oodati. Komeeti nägid muidugi kõik. Valitsused naeruvääristasid end veel tükk aega peale seda, kui iga terve mõistusega inimene planeedil võis kontrollida ja kinnitada amatöörastronoomide internetis levivaid, alul kõhklevaid vaatlusjäreldusi – komeet pidurdas. Ehk siis see, mida me komeediks pidasime, oli tegelikult midagi footonlaeva pidurdusleegi sarnast.

Inimesed ootasid. Valitsused vaikisid.

„Muidugi on mu aruanne kummaline, ilma korraliku alguse ja lõputa. See polegi mingi õige aruanne, sest need, kes tegid minust Vaatleja, nägid kõike mu silmade läbi. Ainult et kui ma lõpuks aru sain, mida ma vaatlema pean, hakkasin paljalt kiusu pärast vaatlema nii vähe kui võimalik. Üldiselt pole ma neid

ammu enam tajunud, nii et tundub, et nad lõpuks tüdinesid. Võit seegi.

Minu lapsepõlvesõbrale Raulile, kellega koos unistasime koolipäevil kaugetest maailmadest – mõnest neist on nüüd kilde järgnevas loos – ja kes lahkus enneaegselt sel kevadel arstide käpardlikkuse läbi.

Võõras maailm

Raul ärkas.

Esialgu oli vaimul väga pikk tee olematusest tulla ja kui ta ikka veel umbes kilpkonna tasemel töötav aju lõpuks silmade nähtud kujutisele reagee­ris, otsustas ta, et tegu on eriliselt vastiku luupainajaga. Nimelt raputas teda suur valgekarvaline tegelane.

Valus algus

Pühapaikade pime lend

August 2125

Taevaranna hõim – [ Kuu ordu kolmas lugu ]

Sügava kummardusega Roger Zelazny’le –

Žürii hiilgus ja viletsus

Mul oli au ja rõõm kuuluda Eesti Romaaniühingu poolt korraldatava romaanivõistluse žüriisse. Mõlemad omadussõnad on siirad, kuigi ma pole vist kogu varasema elu jooksul lugenud nii palju halba kirjandust...

NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.

FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.