Alustuseks – vana mõis maises metsakolkas

„Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!” naise hääl oli kile ja katkev.

„No mida, kullake?” pelgupaika otsiv jorin. „Ja lõpuks, mis see meie asi on?”

„Mis see meie asi on!!!” irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. „Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!”

„Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.”

„Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised.”

Mühatus. Vaikus.

Poiss ja tüdruk läksid läbi öise metsa.

„Jõuaks ometi kuhugi välja,” ohkas tüdruk. „Kuhu sa mu tassid?”

„Kannata veel, kohe jõuame, ma tean siinseid paiku,” vastas poiss ühtaegu meelitlevalt ja tüdinult.

„Kuhu me õieti jõuame?”

„Me ju rääkisime – siis näed, kui kohale jõuame.”

„Kus me üldse oleme?”

„Ma ju seletasin ja sa nägid, kust tulema hakkasime – maantee teeb siin käänaku, ees on meri; korralikku teed siin kahjuks ei ole.”

„Tead ikka, kuhu minna?”

„See on poolsaar. Eksida on võimatu.” Toon oli kannatamatu ja natuke kuri.

„Ja nüüd lapsed – voodisse!”

Hele sõbralik hääl tungimas välja tasases õhtutuules lehvivate kardinate vahelt, tuues muige avatud rõdu rinnatisele toetuva mehe huultele. Kõrge lämbe lõunamaa taevas kummumas pea kohal, järskudel kaljunõlvadel päikesest hõõguvad kivid, kolletanud magnooliad ja mullalappidel palmid. Nagu kaja vastas sellele madalam bariton teisest majatiivast:

„Björn, Anna – öelge oma nõbudele head ööd ja – magama!”

Õielehed, närbunud ja pruuniks kuivanud rohi. Basseinis pinisemas uppuv putukas.

Autori märkus: See jutustus on kirjutatud 1984-ndal aastal, 1999 tehtud muudatused piirduvad enamasti lauseehitusega. Tugevasti on aga ajakohastatud viimast osa. Idee on sama, mis algselt, ent kontekst on vastavusse viidud tegelikkusega, mida 84-ndal ette näha ei võinud.

Hiidude liiga mängud

Detsember 2124

Aasta 2120 lend – [ Kuu ordu esimene lugu ]