President kui institutsioon mõeldi omal ajal parlamentaarse valitsuse juurde maskotiks, keda oleks väärikas kuningatega ühe laua taha istuma panna. Eri riikides on presidendile erineval määral võimu antud, talle on kombineeritud teatud tasakaalustav roll kuni ajutise seadusliku diktaatorini hädaolukordades, kuid olemuselt on see institutsioon ikkagi kunstlik, kirjutab kirjanik Ats Miller (Vabaerakond).
Kui Oldi hiljem sellele päevale tagasi mõtles, oli kõige eredam mälestus tohutu segadus. Hirm ja põnevus muidugi ka, selline veider segu hämmingust ja seikluslustist, kuid peamiseks jäi ikkagi kõike kogetut kirjuks ja ähmaseks muutev hajevilolek.
Ma ei tea lennundusest midagi. Teisalt, ma ei tea ka sapööritööst midagi, aga kui keegi miini grillib... Kuulge, Euroopa komisjoni otsus EA kohta tuli üllatusena ainult neile, kes saavad palka selle eest, et üllatust teeselda.
Üle pika aja sündis Eesti poliitmaastikul midagi uut. Midagi, mis annab lootust. Ent inertsi (nii füüsikas kui mõtlemises) ei murra ühekorraga. Kõik on veel lahtine, kuid vaevalt valimiste kaotajatel muud üle jääb, kui seljad kokku panna; muutumisest nad keeldusid. Ees ootab neli aastat ikaldust, ent jää on liikuma hakanud.
„„Vee aasta lõpul saavutasid tsentrifugaalprotsessid muistses Impeeriumis märgatava arengu. Selle kasutas ära Püha Ordu, mis praktiliselt esindas feodaalse ühiskonna kõige reaktsioonilisemate rühmituste huve...” Aga kas te teate, kuidas põlevad laibad tulpade otsas lehkavad? Kas te olete kunagi näinud lõhkirebitud kõhuga alasti naist tänavatolmus vedelemas?” (A.& B.