Kuigi – või seda enam, et – meil siin soostunud paepealsel läksid asjad kuumaks, on k

Mind on alati hämmastanud, kui rumalad on inimesed.

Väga raske on mõelda välja midagi rabavamalt ajuvaba ja ebaloogilist kui meie ajaarva

Kohe mitte midagi positiivset ei meenu. Võimalik, et ma pole objektiivne hindaja, sest näen asja eriti mustades värvides ühe isikliku õnnetuse tõttu, mis ületas kõik, mida seni olen elus kogenud. Aga ma vähemalt püüan.

… Kohe mitte midagi positiivset ei meenu!

Lühike isiklik sissejuhatus

Triin palus, et ma ütleksin midagi Kreatori juttude kohta.

Olen viimasel ajal tihti pidanud esinema saatana advokaadi rollis selles mõttes, et olen püüdnud panna kaasvestlejaid nägema kaugemale emotsionaalsest kiljumisest „miks nad ei ärka (näe/mõista)!”

Järgnev on mõtteeksperiment, mitte kõigest katse trollida. Julgen öelda, et olen selle maa, rahva ja riigi heaks keskmisest rohkem teinud, kummatigi mitte sellepärast, et ma poleks kõike seonduvat põhjalikult läbi mõelnud.

Okupatsiooniaeg ei ole midagi mäletamisväärset. Nõukanostalgia on lihtsalt üks koonduslaagrinostalgia vorme, üsna haiglane enesemõnitamine, et näe, ikka natukegi naljakas oli kaelani sõnnikus oleskleda; ja näe, kui õigel ajal kükke tegid, ei viidud Siberisse ka…

Vale puha – seda aega tuleb mäletada! Et kuidas ei tohi olla inimelu korraldatud.

Kõik algab ja lõppeb küsimusest, kas täiskasvanud, idee järgi justkui vabal ja seaduse mõttes vastutusvõimelisel inimesel on õigus endaga teha, mida ta tahab? Sealhulgas igasugust keemiat oma organismi viia?

Infoteadusega seostub mõiste Hiina tuba (mida küll kasutas Gottfried Leibnitz juba 300 a tagasi) – kujutlegem kasti, mille siseküljel on juhised, et kui sisestatakse see hieroglüüf, tuleb vastu anda too. Hiinlasele välja võib jääda mulje, et masin mõistab hiina keelt. Tegelikult on see täiesti hingetu.