Kuri kloun ja hull teadlane

Pidin hiljuti asju ajama erilise kivipeaga, kes paljudelt omadustelt vastab kerge vaimse puude definitsioonile – esmajoones võimetusega mõista vähegi kujundlikumat keelt ja tabada sarkasmi. Asja tegi hullemaks, et kuidagiviisi on ta omandanud magistrikraadi ja seetõttu parasjagu ennast täis.

Juba antiikajast on pärit mõtted, et üks tõelise intellekti tunnus on võime enda üle naerda. Aga lollidel ja surnutel pidi olema ühist niipalju, et ega nad ise aru saa, teistel on raske...

Kes meist poleks elus kokku puutunud keskkonnaga, kus nalja ei mõisteta! Esimeseks meenub ilmselt kõigile, kel sellega asja olnud, armee. Ka kohus ja üldse kõik juriidikasse puutuv kipub olema surmtõsine (viimase puhul on eriti halenaljakas, kuidas inimesed, kellest paljud on potentsiaalselt võimelised mõistma, kui äraspidine, ebainimlik ja tegelikult musta huumorit silmini täis on nende töö, sellest krampliku püüdlikkusega mööda vaatavad). Minu kogemuste põhjal on karmilt „ülesandele pühendunud” ja irooniat vihkav ka suurem osa Eesti riigiasutusi, näiteks siseministeeriumi IT, kus kunagi töötasin.

Kurjad klounid

Kui küsida, milline kloun esimesena meenub, siis paraku ei ole vastuseks näiteks Piip ja Tuut. Vahest meenub suurema osa elust okupatsiooniajas elanud inimestele Popov, aga noorematel ikka esimesena näiteks Joker, see Batmani antagonist.

Teatud vaatenurgast pole see nagu midagi erilist – mida kõike jutuvestjad pole püüdnud demoniseerida, et kuulajates-lugejates õõva tekitada: beebisid, kassipoegi, jumalaid-ingleid, potililli, taskurätikuid ja nii edasi. Kuri kloun esines ka juba Edgar Allan Poe juttudes ülemöödunud sajandil.

Aga miks on põgenemistoas just kuri kloun, mitte mingi arhetüüpsem tegelane? Miks ronib neid nii palju välja halloween’i ajal ja miks on klounimask saanud kurjategijate lemmikuks?

Loomulikult on see mingis mõttes täielik pseudoprobleem. Pole meemi, mida Stephen King ei üritaks lüpsta-ruunata ja pole ideeräbalat, mida Hollywood lõplikult ära ei labastaks. Ja loomulikult üritavad kurjategijad ära kasutada ka kõige üllamaid ja puhtamaid inimsuse aspekte.

Hullud teadlased

Ka teaduse ja teadlaste demoniseerimises pole midagi uut. Mary Shelleyl oli Frankenstein, Herbert Welssil Moreau, Sherlock Holmesil Moriarty ja nii edasi, kõik professorid.

Kes on enamasti süüdi düstoopiates ja postapo (tsivilisatsiooni hävitanud katastroofi järgse maailma) lugudes? Kas mitte liiga tihti ei tule päästa maailma hullu teadlase salasepitsuste käest? Kas Simpsonite professor Frink on normaalne? Ah jaa, Jokeri armuke on Harley Quinn, psühhiaater.

Inimesed ei ole võrdsed ja rumalad kardavad tarku.

Mis ikkagi eraldab inimest loomast, eriti, kui arvestada, et viimasel ajal tehtud katsed näitavad, et kõrgemad imetajad võivad inimest edestada ka inimese pärusmaaks peetud vaimsetel katsetel, näiteks järjestikuste omaduste (numbrite, värvide, kujundite) meeldejätmisel? (Võtkem seda loomkatsena, et kas hakkab keegi takka üles lööma –) Kui ma teaks vastust sellele küsimusele, siis ma ilmselt ei kirjutaks maakonnalehele...

Vaadake, me oleme triivinud kohutavalt kaugele sellest tegelasest, kes odaga kitse järel jooksis ja tuletukkidega öösiti hüääne eemale peletas; kelle lastest veerand täisealiseks elas ja kes 30–40-selt raugastununa siit ilmast lahkus.

Kõige edukam osa inimkonnast lõi tsivilisatsiooni, kus me elame mitu korda üle „ettenähtud” vastupidavuse ja üldiselt saab iga sündiv inimene sellega arvestada. Selle inimkonna avangard on teadlased ja mõtlejad – need, kes on praktiliselt kõiges kõige kaugemal sellest kitse järel jooksjast, kes tõenäoliselt samamoodi vihkas ja pelgas toda, kes kahte kivi vastamisi tagudes suutis tule süüdata.

Mis aga ei päästa tõdemusest, et, nagu mõned uurijad väidavad, enamik inimesi ei mõtle mitte kordagi elus selle sõna täpses tähenduses, nende elu suunavad 15–16 astme tingrefleksid.

Me elame idiokraatia künnisel

Vanem põlvkond mäletab, kui võimas relv oli nali nõukanõmeduse vastu. Ja kuidas loeti poeete, kelle värssidesse olid peidetud teistsuguse, helgema maailma võimalused. Muide, luules olevat info kontsentratsioon kõrgem kui keskmises kõnes ja ilmselt on sarkasm üks viimaseid asju, millest tehisintellekt üle käib.

Mitte midagi ei ole aastatuhandetega muutunud selles, et edu saavutasid (ja omal ajal tähendas see lihtviisiliselt, et jäid ellu) need ühiskonnad, kes kuulasid neid, kes olid teistest taiplikumad, kiirema mõtlemisega ja suutsid näha hulga rohkem seoseid. Neid inimesi nimetatakse tänapäeval teadlasteks ja nende huumor on väga kaugel korrektsest. Loomulikult teeb see viha, kui nad keelduvad uskumast, et planeedid juhivad saatust, vaktsiinid põhjustavad autismi, sotsialism on parim ühiskonnakord, Maa lame, ja sood-rassid võrdsed. Ja eriti teeb „valitsevale klassile” viha, kui ainult lõbus turtsumine annab välja, mida sulle päriselt vastati.

Muidugi on naljavennad ja mõtlemisvõimelised hirmsad. Nemad lõid tsivilisatsiooni.

Poliitkorrektsus pole oma olemuselt muud, kui katse suruda maha arvamust, et mitte solvata neid, kes end liiga tõsiselt võtavad. Vihakõneseadus pole muud kui katse kehtestada tsensuuri nende huvides, kellele mõtlemine haiget teeb.

Ainult et tsivilisatsiooni ei suuda püstigi hoida need, kelle hämar mõistus sünnitab koletisi – poliitkorrektsust ja tsensuuri. Kui me kitsede juurde tagasi ei taha, tuleb mõttevabadust au sees hoida.