Kellele on kohus oma?

Õnnelikud on need, kes õigusemõistmisega kokku puutuma ei pea! See kõike muud varjutav tõdemus, kui juttu tuleb kohtust, paneb endalt küsima, miks on siinmail asjad nii valesti, et kodaniku maksude eest ülal peetavad ja teoreetiliselt tema kaitsmiseks loodud struktuurid tekitavad peamiselt hirmu ja tülgastust?

Alustada võib Kaur Kenderi protsessist lihtsalt sellepärast, et seda teavad kõik. Ja et selge oleks, kordan kirjanike liidu aastakoosolekul avalikult öeldud seisukohta – Kaur Kender on vastik mölakas, ent ma seisan vankumatult ta õiguse eest seda olla.

Ta kirjutas teksti. Kellelegi see ei meeldinud. Ta ei kahjustanud seda tehes ühtki inimest, ent on küllalt neid, kellele Lubamatu Sõna on blasfeemia – sellised tuleb hävitada! Ta sooritas mõtteroima ja need, kes arvavad endal olevat jumaliku õiguse teiste eest otsustada, mida tohib ja mida ei tohi mõelda, paiskasid võitlusse meie kodukootud Armastuse Ministeeriumi. Ja see siis solgutas Lubamatu Sõna öelnud kodanikku aastaid. Ühel pool meie, kodanike maksudest palka saavad erialainimesed, teisel pool Kodanik. Juriidikas ilmselt pädevad õigusemõistjad demonstreerisid sellist kultuurivõhiklikkust, et lihtsalt valus. Kuulad ega usu, et see on võimalik 21. sajandi Eestis.

Tuleme ühiskonnast, kus nõiaprotsessid teisitimõtlejate suhtes olid normaalsus ja oleme sisemiselt nii katki, et ei näe, et midagi oleks valesti. Need, kes peaksid tagama, et kõik inimesed oleksid seaduse ees võrdsed ja kohtuotsused kooskõlas ühiskondlike normide ja enamiku õiglustundega, jäävad pidevalt vahele õigusrikkumiste ja erapoolikusega ning sigatsevad avalikult tavakodanike kallal – aga mida muud on prokuröri lubadus asi edasi kaevata lihtsalt selleks, et näha, mis sealt tuleb?

Enamikel kohtunikel-prokuröridel on taskus diplom, mille kaanel ilutseb CCCP – neid on koolitanud süsteem, mis rääkis klassivõitlusest ja mille direktiivid nägid ette piisava hulga sunnitööliste suunamise kuhugi rahvamajanduse jaoks tähtsatele objektidele (alguses GULAGi, viimati BAMile). On need ainult sotsialistliku „õigusemõistmise” viimased tõmblused?

See tüütu ohver

Kohus kui institutsioon oli omal ajal kahtlemata samm edasi põhimõttest „kel jõud, sel õigus”. Pragmaatiliselt lähenedes vajas arenev ühiskond mingit vähem kulukat vaidluste lahendamise meetodit kui veritasu või põlvkondi kestvad suguvõsadevahelised relvastatud arveteklaarimised.

Anatole France jutustuses „Crainquebille” mõistetakse üks naine süüdi politseivaenuliku hüüde eest. Politseinik andis tegelikult valetunnistuse, ent kohtunik ei vaevunud seda võimalust kaalumagi – ta oli sügaval sisimas veendunud, et omasid tuleb hoida.

Meie õigussüsteemis on selgelt tunda seda, mida on mitu korda tõdetud nõukaaja kohta – kurjategija on neile oma. Kurjategijal on õigused. Kurjategija hoiab süsteemi käigus, toob neile leiva lauale ja võigi leiva peale. Kahjukannataja on tülikas lisand. Segav faktor. Parem, kui ta end asjasse ei segaks, ja aru ta niikuinii millestki ei saa. Kurjategijad üldjuhul saavad juristide slängist väga hästi aru.

Tavakodanik on kohtu ees kaitsetu juba alates keelest – nagu iga monopoolne, suletud kildkond, tegeleb ka juurasektor aktiivselt oma sissetulekute kaitsmisega ja selle valdkonna mumbojumbo ongi jõudnud niikaugele, et sa vajad süsteemiga kokku puutudes vinge tunnitasuga „tõlki”, advokaati, muidu tõmmatakse sulle vasaku käega vesi peale.

Paar aastat tagasi varastati mu kodust mõned asjad. Varas oli ka varem sarnase asja eest karistatud ja tunnistas oma teo üles, üksikasjad pole olulised. Kohtuprotsessi lükati edasi näiteks sellepärast, et varas ei jõudnud bussi peale (ametlik elukoht Ida-Virumaal). Aga mina läksin kohale – minule ei vaevu keegi sellest teatama. Siis jäi ta haigeks. Ma seisin kõrval, kui kohtusekretär tundis huvi ta tervise vastu ja küsis, kas talle sobib, kui protsess viiakse üle Pärnusse, kus ta pärast minu juurest varastamist veel paar asja varastas. Mis mina asjast arvan, pole kellegi asi.

Ma lasen protokollida oma selge soovi ikkagi kohtuistungil osaleda, aga mulle selle kohta teadet ei saadeta. Mitte keegi ei tea, miks mind ära unustati. Võib-olla sellepärast, et varga ema sõbranna töötab kohtunikuna ja mina nõudsin tegelikku karistust? Aga katsu sa seda tõestada...

Kas ma olen varastatu väärtusest midagi tagasi saanud? Mina, kahjukannataja, pean ise kohtult otsuse ärakirja nõutama ja siis minema mõnd kohtutäiturit moosima, et see asja ette võtaks, kusjuures tulemust ju ei garanteeri keegi. Ja see pole enam õigusemõistmise asi.

Iseend teeniv süsteem

Õigusemõistmine on muutunud iseenda vastandiks, kui korraliku seaduskuuleka kodaniku emotsioonid süsteemiga kokku puutudes on nõutus, nördimus ja raev – sind mõnitati sinu raha eest ja teha pole midagi. Ja kõik see venib. Ja venib. Ja venib. Kas pole meist enamiku suhtes liiga jõhker, et oleme lasknud kohtul-prokuratuuril muutuda omalaadseteks sotsiaalabiasutusteks, kus nõukogude juristid oma aega ja tavasid edasi kandes pensionini tiksuvad?

Elame vabas demokraatlikus riigis, kodanikena oma maal. Õiguskaitsesüsteem töötab Eesti huvides ainult seni, kuni selle tehtud otsused lähevad kokku seaduste ja enamiku õiglustundega. Kas pole midagi väga valesti, kui me enam ei usugi, et võimalikud on õiglased ja äraostmatud kohtunikud, kompetentsed prokurörid, ausad juristid ja et õiguskaitsesüsteem üldiselt seisab Eesti, mitte ainult iseenda hea äraolemise eest?

Võib-olla pole paljude arvates asi pooltki nii hull, ent mina kavatsen järgmistel riigikogu valimistel hääletada selle erakonna poolt, kes lubab põhjalikku kohtureformi.