Digiajastu tsiviilkaitse 5

Vene trollid ja Jessikka Aro

Jessikka Aro on Soome ajakirjanik (39), kes hakkas 2014. aastal uurima Venemaa mõjutustegevust internetis ja sattus õige varsti nende pingsa „tähelepanu” alla. Tema lugu on selles mõttes oluline, et ta võttis asja põhjalikult ette ega murdunud. Ta on kirjutanud hulgaliselt artikleid ja neid kokku võtva raamatu „Putini trollid” („Putinin trollit”), mida lugedes saab tõepoolest nõustuda raamatu reklaamlausena kasutatuga – nii tahaks loota, et seal kirjeldatu ei ole tõsi.

Paraku on. Ja Jessikka juhtum on märgiline veel selle poolest, et möödunud aasta oktoobris mõistis Helsinki maakonnakohus ühele tegelasele reaalse 22 kuulise ja teisele tingimisi 16 kuulise vanglakaristuse süstemaatilise laimutegevuse eest. Euroopalik õigusriik siiski veel toimib, kohtus loevad tõendid, mitte tühi möla, ja kui Lääs end kokku võtab, saab hakkama küll.

Minul oli võimalik Jessikkat kuulata Tallinnas 2017. a alguses toimunud küberturvalisuse konverentsil. Siis oli kohtuprotsess alles pooleli ja kõik lahtine.

Jessikka Aro avastas väga ruttu, et Venemaa tegevus internetis on hämmastavalt ulatuslik. Asjad läksid huvitavaks siis, kui ta rääkis Deutsche Wellele antud intervjuus sellest kui ohust sõnavabadusele, olles natuke varem käinud Peterburgis ja intervjueerinud mitmeid nn trollivabrikuga seotud inimesi. Algus oli veel suhteliselt lahja ja tegelikult üsna nõme ja lapsik – ta sai kõnesid Ukraina numbrilt, kus midagi ei räägitud, kuulda oli ainult püstolilaske, ja ta hakkas saama sõnumeid oma 20 aasta eest surnud isalt, et teda jälgitakse. Identifitseeritav oli selles etapis Soomes elav ja Soome kodakondne Johan Bäckman (kes hiljem sai mainitud 16 kuulise tingimisi karistuse), kes kuulutas, et Jessikka on Eesti ja USA välisluurete agent.

Trollivabriku ametlik nimetus on Агентство интернет-исследований (Internetiuuringute agentuur), selle aadress on Wikis väljas koos pildi ja muu asjassepuutuva infoga. See sattus USA julgeoleku tõsise huvi alla seoses katsetega sekkuda USA presidendivalimistesse. Trollivabrikus töötab umbes 1000 (tuhat!) inimest, kelle igapäevatöö on võltskontode kaudu siseneda kõigisse olulistesse sotsiaalmeediagruppidesse ja kaitsta seal Venemaa huvisid – praktikas siis valetada, laimata ja levitada propagandat. Formaalselt rahastab seda üks Vene oligarh (Jevgeni Prigošin), ent on ju liigagi ilmne, et kogu see asi toimub Vladimir Putini heakskiidul ja huvides.

Võib-olla kõige „kuumem” oligi Jessikka jaoks aasta 2016, mil tema vastu käis massiivne kampaania. Asi ei piirdunud Venemaaga, sarnaseid materjale levitasid teatud saidid Ukrainas, Valgevenes ja ootamatult paljudes teistes riikides üle maailma – mis ju omakorda oli huvitav, andes ettekujutuse, kui lai see võrk on. Korraga oli Jessikka hambus tuhandetel inimestel – rumal lesbiline valetaja Soomest. Ja YLE (Soome riiklik uudisteagentuur) ette, kus ta töötas, tekkis pikett, mis nimetas YLE-t NATO trolliks.

Mainitud Johan Bäckman oli nõudnud arhiivist välja Jessikka kunagise toimiku (tal oli 20-sena mingi intsident amfetamiiniga, mis lõppes talle 300€ trahviga). Esimesena avaldas Hispaanias registreeritud soomekeelne sait MVLehti.net artikli, kus Jessikkat nimetati NATO narkodiileriks ja lisatud oli ka Youtube’i (võlts)video, mis kujutas teda ajudeta bimbona (napis riietuses Bangkoki ööklubis tantsimas). Johan Bäckman eitab, et ta andis need materjalid tollele saidile. Artikkel levis välgukiirusel vähemalt 30–40 saiti. Ja see oli alles algus.

Johan Bäckman on, muide, huvitav kuju. Ta on avalikult Vladimir Putini toetaja ja peab Venemaad inimõiguste eest võitlejaks. Loomulikult räägib ta vabalt vene keelt. Ta on lisaks ka Российский институт стратегических исследований (Vene strateegiliste uuringute instituut; jõle valede ja propaganda pesa) esindaja Euroopas ja tegutsenud ka Donetski Rahvavabariigi esindajana. Tema sõnul on Venemaa Lääne infosõja ohver. Meie jaoks on veel oluline märkida, et Pronkssõduri intsidendi aegu saime tema käest nii et tolmab; kõige leebemalt olime fašistid.

Laias laastus on Bäckman Vene mõjuagentide tüüpiline esindaja. Ta rõhub sõnavabadusele ja kinnitab, et teeb seda kõike veendumusest ja vabal tahtel. Lähemal uurimisel muidugi pole tal fakte ja keegi ei tea, kust ta selleks raha võtab…

Teatud määral mainitud massiivne laimukampaania toimis, üks hetk oleks Jessikka peaaegu lahti lastud. Kõik Soome valitsusasutused said kirju, kus „murelikud kodanikud” polnud rahul, et Soome ametlik uudisteagentuur „on muutunud Lääne rassismi ja venevastase vihkamise hääletoruks”. Jessikka tegevust kõigi ajakirjandustavade rikkumisena kirjeldav, praktiliselt ainult valedest koosnev kiri saadeti rohkem kui 200-le Soome ajakirjanikule (anonüümselt muidugi; näiteks, väideti seal, et ta olla ostnud trollivabrikut puudutavad intervjuud). Ent Jessikka kaitseks astusid välja Soome tuntud kultuuritegelased, kes saatsid avaliku kollektiivse teda kaitsva kirja.

Loomulikult tekkis tosinaid saite, kus sajad inimesed protestisid ta uurimistöö vastu, väites, et see hävitab Soome sõnavabaduse (sic!) ja püüab neis eelarvamusi tekitada. Osa neist püüdsid olla naljakad ja osa seadsid Jessikka vaimse tervise tõsise kahtluse alla. Oli aeg, mil praktiliselt iga nädal ilmus kusagil mõni teda laimav artikkel. Igale ta avalikule esinemisele järgnes kiiresti laviin kommentaare, mis sisuliselt mõnitas iga ta öeldud lauset, neid suvaliselt käänates ja väänates. Ja omamoodi irooniline – seda kõike selleks, et tõestada, et Venemaa süstemaatilist sekkumist ei ole olemas…

Kõige hullem selle juures on, et kampaaniaga läks kaasa ka palju normaalseid inimesi. Kui asi jõudis kohtuliku uurimiseni ja paljude nendeni jõuti, ei osanud nad muud kosta, kui et olid siiralt uskunud, et teevad head, kiusates ja mõnitades „meediaprostituute, kes on meid NATO-le maha müünud ja rikuvad meie suhteid Venemaaga”…

Lool on viimati veel üks huvitav pööre. Nimelt plaanis USA Riigidepartemang anda Jessikka Arole 2019. aasta rahvusvahelise naiste julguse auhinna (International Women of Courage Award), ent mõtles viimasel hetkel ümber. See „kahetsusväärne viga” olla juhtunud sellepärast, et keegi kusagil leidis mingid Jessikka blogipostitused, kus ta kritiseeris Donald Trumpi. Riigidepartemangu esindaja ei ole olnud nõus toimuvat kommenteerima, ent Senati Rahvusvaheliste suhete komitee on alustanud Riigidepartemangu suhtes juurdlust – mis kurat seal toimub… Hetkel on vara öelda, oli toimunu lihtsalt kellegi mõttepraak või tugevalt mõjutatud õigel hetkel ette söödetud infost (mis pealegi ei pruugi õige olla…)

Lühidalt – me elame maailmas, kus sotsiaalmeediast objektiivset arvamust otsida on totakas enesepettus.

Ja ka see on vaid üks tahk toimuvast.