Kurat küll – 60...

Ma ei ole pidanud vajalikuks kellelegi midagi öelda ei siis, kui sain 50, ega siis, kui sain 40, 30, 20...

Noh, selle viimasega oli kuidagi eriti... Olgu, mul olid sõbrad külas ja ma jõin end väga ruttu väga täis, kui aus olla. Elu... ei läinud. Teadsin, et ülikooliõpingud katkevad ja tuleb sõjaväkke minna. Teadsin, et kaotan 2 aastat oma elust.

Ehh, arusaadavalt tuleb see kõik palju selgemalt meelde praegu Ukrainas toimuva valguses, eks ole. Ma ei ole kunagi tahtnud vene armees istumisele mõelda – loll ja mõttetu, igas mõttes vastik aeg. Aga jah, see armee, mis kõige selle möödunud pea 40 aastaga on endiselt vaimselt ja – nii uskumatu, kui see ka ei tundu – ka tehniliselt umbes sama koha peal, paneb praegu Ukrainas toime inimsusvastaseid kuritegusid. Ma teadsin juba seal armees istudes ja seda kõike nähes – ka Afganistanis käinute lugusid kuulates –, et peaasjalikult ainult selleks on see armee võimeline.

Aga see selleks.

Kui ma sain 30, oli kõik veel ees. Need aastad 30 ümber olid vast parimad mu elus. Tulin 1990, 28-sena Rootsist õppimast, tegelesin poliitikaga ja olin EBS-is õppejõud (lisaks õppimisele). Nii palju lootust oli õhus! Ka Eesti tuleviku osas.

Ma tegelikult ootasin, millal ma saan 40 – noh, et sa enam ei ole poisike. Te lihtsalt ei kujuta ette, muide, kui palju jama mul elus on vältida õnnestunud sellega, et teatud hetkedel teadlikult käituda kurja vanamehena – olgu need tömbid ametnikud või teenindajad, kui tihti hakkavad asjad laabuma, kui sa näed välja selline, et sa võid ikka tõsiseid probleeme põhjustada, kui sind välja vihastatakse! Disklaimer – ma ei naudi seda; ma teen seda teadlikult, kui seisan vastamisi juhmuse, bürokraatia või lihtsalt dresseeritud pärdikuga kusagil asutuses (pärdiku asi ju ei ole; teda paneb ajusid või jäsemeid liigutama mõte sellest, kui palju jama võib tulla, kui ülemust nõuan; ja ülemusi, et järsku kirjutabki lehes...)

Ma teadsin... või arvasin teadvat, kes ma olen, kui 40 sain. Ma hakkasin tõsisemalt kirjutama ja see tuli, tagasisidet arvestades, päris hästi välja. Ma tegin tööd, mida ma hästi oskasin, ja kõigil – nii ülemustel kui alluvatel – oli sellest parem. Eestil läks endiselt hästi. Poliitika ei olnud minu asi – ma tegin seda, millest uskusin, et see paremini välja tuleb. Mulle on alati meeldinud IT-ga tegeleda ja raamatuid kirjutada.

Kui ma sain 50, hakkas kõik kinni jooksma. Tagantjäreletarkus, aga kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Mind lasti töölt lahti ja väänati kriminaalasi kaela. Ebasobivaks muutusin ma sellepärast, et ei osanud tuult nuusutada – eelmine direktor küsis, kas on võimalik infosüsteem teha selliseks, et raskem oleks (metsa) varastada, ja mina vastasin, et muidugi. Ent see direktor vahetati koos järgmise valitsusevahetusega välja ja mina, lollike, ei taibanud, et järgmine direktor ja tema erakond on sügavalt huvitatud, et (metsa) varastamine jätkuks... Süüdistus muidugi lagunes laiali süütõendite puudumise tõttu, aga kolm aastat uuriti. „Süütõendite puudumine” on arusaadavalt eufemism sellele, et tegu oli insinuatsiooniga. Mille eest keegi karistada ei saanud; ja mina maksin advokaaditasusid oma taskust, samas kui süüdistajad maksid riigi rahaga ühele Eesti tippadvokaatidest. Reformierakond oma igapäevases sõiduvees...

Ja minu järgmises töökohas käitus üks riigiametnik, siseministeeriumi tollane IT osakonna juhataja nii alatult, et oleneb kuidas mõõta, aga võib-olla nii alatult pole keegi teine käitunudki – pidin ühest allasutusest tema alluvusse tulema, tulin sealt ära ja siis ta teatas, et leidis kellegi teise. Ma nimetasin ta tollest ajast ja asutusest kõnelevas lühiromaanis Lödipüksiks ja seda ta oli ja sellisena oli ja on ta minu jaoks teatud tüüpi Eesti ametnike koondportree – oma kohast iga hinna eest kinni hoidev tükk protoplasmat, kelles puudub kõik see, mis laiemas, filosoofilises mõttes peaks inimeses hinnatavat, ilusat ja uhket olema.

Nüüd saan ma 60. Vanus milleni jõudes kunagi sai pensionile. Olen ma siis nii vana ja kõlbmatu? Õpin parasjagu TLÜ-s ja... kuidas seda öelda? Ühelt poolt mind natuke lepitab ühiskonnaga, et mul on võimalus meie ühise raha eest õppida vanuses, mil tuhatkonna aasta eest aidati üle kaljuserva alla või saadeti kevadel jääpangal merre...

Teisalt... olgem objektiivsed. Aeglasemaks olen jäänud. Enam ei jää asjad nii kergesti meelde ja ülesannete lahendamine võtab aega. Ehk ma saan väga hästi hakkama kõigega, mille tegemiseks on aega, ent saan suhteliselt halvad tulemused, kui midagi tuleb teha aja peale. Muidugi, mõne koha pealt on mul lihtne – on ju päris suur osa õpetatavast tuttav, olen seda ise või mujal esimest korda õppinud 30–40 aastat tagasi; päris paljust tean palju rohkem kui õpetatakse. Aga muide, õppida soovitan ma kõigil, kel vähegi võimalik – ilma irooniata. Nimelt on nii palju seda, mida ma pole kunagi süstemaatiliselt õppinud. Olgu jutt kirja arengust või kasvõi Photoshopist – ma saan teada palju uut ja mõne asja puhul saan teada, miks see niimoodi on.

Füüsilise poole pealt... nojah. Ütleme, et ainus hea tunne on oma klassivendi ja teisi endavanuseid sõpru vaadata. Mina suudan veel üle 20 kätekõverduse teha ja 3–5 km joosta. Ja panna paika näiteks arstid või kes iganes, kes mu kehakaalu üle iriseda võtavad – et ma läksin esimest korda elus üle 100 kg piiri 15-sena, nii et kriitikat võtan vastu ainult neilt, kes on sellest east alates enam-vähem samas kaalus püsinud :-P

Mul on viimased 10 aastat olnud tööga suhteliselt halvasti. Ma olen selle üle palju mõelnud, miks see nii on. Osaliselt sellepärast, et ma ei ole tahtnud end odavalt müüa – mul on veel kirjanikuamet ja muud taolist ja ma olen hakkama saanud.

Aga ärgu tulgu keegi mulle rääkima, et Eestis on puudu IT-tööjõudu! Härjasitt! Eesti IT-s on puudu odavatest neegritest. Seda ühelt poolt.

Teiselt poolt valitseb mingi nooruse ja keskpärasuse fetiš – kuigi keegi seda avalikult ei tunnista, viskavad mitmed suuremad IT-ettevõtted vaatamata kõrvale kõik CV-d, kus soovija vanus on ca 40 või 45. Eesti häda on sihipärane keskpärasus – mitte keegi ei taha kogemustega inimest, kel, hoidku jumal, võib veel olla oma arvamus! Ja nii valivad keskpärased ja juhmid personalitöötajad keskpäraseid ja säratuid spetsialiste, kes mitte mingil juhul ei tohi ülemustest targemad olla. Selline suhtumine on üks oluline komponent sellest, et oleme nagu kleebitud 3 vaeseima EU riigi hulka – ja midagi ei saa selles osas muutuda, kuni ei murdu see nüri keskpärasuse nõiaring.

Selle nahka läks, muide, ka mu viimane töökoht – punt tuhme toolisoojendajaid isegi tunnistas (muidugi mitte mulle, vaid kuulsin sõprade kaudu), et nad tahtsid vaikset halli nokitsejat, kes teeb ainult ja täpselt seda, mida öeldakse, mitte tegelast, kes saab aru, mis toimub, ega karda ka öelda, kui miski käib perse kaudu.

*

Kõige tähtsamast:

Thorvald.

Poja surm on midagi, mis lõhub su elu aluspõhjani. Oli see, mis oli enne, ja on see, mis tuleb pärast. See ei ole võrreldav vanema generatsiooni surmaga, milles on midagi loomulikku (selles mõttes, et me kõik oleme surelikud ja teame laiades piirides, paljuga arvestada saame...)

Mul on auto varastatud, mul on maja põlema läinud, elus on igasuguseid õnnetusi ette tulnud – see kõik on tühine võrreldes poja surmaga.

Siin, 60. sünnipäeval, mõeldes oma elu üle, kahetsen ainult üht asja, mis kahjuks on võimatu – oleks mul ainult olnud võimalus tema asemel minna!

Mul ei ole sellest tegelikult palju rääkida. See ei mahu sõnadesse. Aga see on midagi, mida ma elupäevade lõpuni endas kannan. Mõne aasta eest olin ühe sõbra matustel ja ta poeg ütles nii õiged sõnad: „Kõik on ju tegelikult korras. Lapsed peavadki vanemad matma.” Nii et teatud minule omase sünkmusta huumoriga saan pöörduda oma teiste laste poole – mõelge väga tõsiselt järele, kuidaspidi te seda eelistate? Ja oleksite eelistanud ka Thorvaldi puhul, eks ole. Just.

Ma saan hakkama. Igapäevase tiksumisega. Vastuseta küsimusele, et olgu, lähedaste jaoks, aga mis siin minu jaoks on?

Noh, midagi on. Kirjutan veel mõned raamatud ja ootan lapselapsi. Võib-olla on mul veel midagi kellelegi õpetada ja võib-olla suudan midagi teha oma rahva heaks, kuigi see faking loll rahvas teeb ise kõik, et kiiremini välja surra... Alkohoolikut minust ei saa (kuigi eelmise aastaga läks seda kindlasti rohkem kui eelmise kümnega) ja trennis käin ka edasi, sest, kurat, niikuinii on juba olemasolev ämbritäis rasva liig mis liig kaasas tassida...

*

Kuidas defineerida elu? Eriti, kui enam kui tõenäoliselt üle poole sellest on läbi ja sa tegelikult toimid n-ö aurude peal – ehk käid tasapisi maha ja saad hakkama selle baasil, mida sul on õnnestunud (peamiselt vaimselt) koguda.

Ma taipasin kunagi, et tunnen inimesi, kes elavad neljal sajandil. Neljal sajandil! Minu vanaema, näiteks, oli sündinud üleeelmisel ja paljud praegusaja lapsed näevad tõenäoliselt ka järgmist. See on tegelikult tohutult pikk ajavahemik. Ja see on pööraseid muutusi täis aeg; seda ei saa võrrelda mingi unise keskaja või odaga mammuti järel jooksmisega, mil täpselt üht ja sama tegid kõik põlvkonnad, niikaugele kui mälu üldse ulatuda sai.

Kes ma olen? Mida ma siia jätan? (Peale kriipsu kahe aastaarvu vahel.) Jah, mingiks vahekokkuvõtteks on aeg, rumal oleks seda ignoreerida. Ma ei tahaks tegelikult viriseda – materiaalselt pole viga, midagi on elus ära tehtud ja suurem hulk lapsi on siiski elus... Võrreldes eelmiste aastatuhandetega isegi hästi läinud.

Nii et – kõik jätkub. Midagi ei muutu otseselt numbriga. Alla anda ei kavatse! Pigem vast kuidagi mõistlikumalt kasutada seda aega, mis on jäänud tänase ja selle päeva vahele, mil ma lähen järele oma pojale ja kõigile oma esivanematele.

Aga aitab sellest.

Ja kuigi värsid pole mul kunagi eriti välja tulnud, ei suuda vastu panna kiusatusele siia mõned omad toppida; pole väga originaalsed ja pealegi silmnähtavalt lord Byroni parafraas, aga vast asjakohased:

Ei jäta ma kuuvalgeid teid,
mis sest, et aastaid on läind.
Kullaseid võludollareid
pudeneb, kuni neid käid.

Toored nooruse lollused
jäänud on selja taha,
küpsed megahullused
kord mu murravad maha.

Ei mingit „ei enam...” veel;
põleb veel tuumatuli.
Endiselt püsin teel,
kuuvalgusest koidikuni.

 


 

See puu istutati 21. kooli õue Thorvaldi mälestuseks (jaapani kirss)