Mudelitest – seitsmejalgne väikeajuta oinas

Viimasel ajal on ilmunud lühikese ajaga kaks teksti, kus Siim Veskimees on kriitikute hammaste vahele sattunud. Ma tervitan seda nähtust kahel käel, sest esiteks näib, et minu püüdlused inimesi mõtlema panna on lõpuks vilja kandnud, ja teiseks annab see mulle järjekordse vabanduse oma mölapidamatust trükisõnas välja elada.

Minu nimi on Asterius Virus Boëthius.

Ma sündisin aastal 1267 Rooma linna asutamisest. See on aastal 515 Kristuse sündimisest. Kõik see on muidugi kokkuleppeline, sest Nazarethi Jeesuse sündimisega on arvatavasti kolm aastat mööda pandud, Rooma asutamisega võimalik et veel rohkem ja aastaid loeti ka Theoderic Suure valitsemisest, kuid nüüd, poolteist tuhat aasta hiljem pole sel enam mingit tähtsust.

1

Kuulge lapselapsed... olgu, jah, rangelt võttes lapselapselapsed, ja sina oled juba lapselapselapselaps, aga sina jääd niikuinii poole loo pealt magama. Ära nüüd solvu, ma räägin seda lugu kindlasti kunagi veel, kui aastaid on antud, nii et saad selle meelde jätta ja vast lausa kirjagi panna.

Mees vajutas arvutil tühikuklahvi, jõi klaasi tühjaks, libistas käed üle näo ja vahtis oma minuti tõtt talle kiretult vastu vaatava kaamerasilmaga. Väike videokaamera oli raamatutest ja salvrätikutest tehtud alusel temale suunatud ja ta võis natuke kaugemal teisel pool lauda õigesse suunda nihutatud telekaekraanilt kontrollida, et ta ikka õigesti kaadris oleks.

Tulnukad tulid Maale.

See ei sarnanenud millelegi, mida oodati. Komeeti nägid muidugi kõik. Valitsused naeruvääristasid end veel tükk aega peale seda, kui iga terve mõistusega inimene planeedil võis kontrollida ja kinnitada amatöörastronoomide internetis levivaid, alul kõhklevaid vaatlusjäreldusi – komeet pidurdas. Ehk siis see, mida me komeediks pidasime, oli tegelikult midagi footonlaeva pidurdusleegi sarnast.

Inimesed ootasid. Valitsused vaikisid.

„Muidugi on mu aruanne kummaline, ilma korraliku alguse ja lõputa. See polegi mingi õige aruanne, sest need, kes tegid minust Vaatleja, nägid kõike mu silmade läbi. Ainult et kui ma lõpuks aru sain, mida ma vaatlema pean, hakkasin paljalt kiusu pärast vaatlema nii vähe kui võimalik. Üldiselt pole ma neid

ammu enam tajunud, nii et tundub, et nad lõpuks tüdinesid. Võit seegi.

Žürii hiilgus ja viletsus

Mul oli au ja rõõm kuuluda Eesti Romaaniühingu poolt korraldatava romaanivõistluse žüriisse. Mõlemad omadussõnad on siirad, kuigi ma pole vist kogu varasema elu jooksul lugenud nii palju halba kirjandust...

NB! Sorry, artikli sisemised lingid ei tööta (kuidagi kadus 'node'i number lingist ära).

Järgnev artikkel on osaliselt inspireeritud samateemalisest ettekandest Estcon 2005-l, kuid kuna „läbirääkimistel” sellega esinenud Ants Milleriga selgus, et alles on vaid pigem märksõnu sisaldav konspekt, on sisuliselt ikkagi tegemist uue käsitlusega, mis küll liigub samadel radadel kui too mainitud paari aasta tagune ettekanne.

Nii et parafraseerides vana nalja – loeng toimub 23.07.2005 kell 13:00; kes kohale ei jõua, lugege siit.