Maailm on täis nimetuid haudu, kus puhkavad kõik need, kes arvasid, et nad on saatusest valitud.

Ma ei tule saarlasi õpetama. Olen küll läbi aastate mitmel viisil Saaremaaga seotud olnud, seal elab palju häid tuttavaid ja eks ikka ole seal oldud kah; tõsi, pisut minevikku on jäänud ajad, kui igal aastal sai vähemalt nädalakese tsivilisatsioonist puhatud.

See on mõtisklus inimeseks olemise vastutusest meid ümbritseva eluslooduse kontekstis, konkreetsemalt suhtumisest kõikvõimalikesse elukatesse.

Miks on meil Eestis nii, et kui loed lehest ametnike artikleid ja juhuslikult oled vastava valdkonnaga kokku puutunud, tuleb peale jõuetu raev? Tuleb tahtmine sellele kirjutanud ametnikule kolki anda või ministeerium õhku lasta või vähemalt minna malakaga Toompeale...

Antud artikkel ei ole kuidagi, ei positiivses ega negatiivses mõttes seotud liikumisega Eesti 200; või siis ainult sedavõrd, et raske oleks välja mõelda perspektiivitumat ja depressiivsemat nime – umbes nagu inimest 35-ndal sünnipäeval õnnitleda sõnadega, et katsu nüüd veel teine pool elust ka kuidagi välja vedada...

Inimesed ja rahvad käituvad ratsionaalselt siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud. Lisaksin, et tavaliselt eelneb sellele veel periood, kus kõik, kes asjast jagavad, juba julgevad täiel häälel rääkida, et kohe-kohe läheb meil väga-väga halvasti, aga suurem enamik – lubatagu kasutada seda teismeliste kildu – paneb tuima.

On see hetk, mil ühiskond sai valusa laksu armastatud näitleja kiire ja ootamatu lahkumise läbi ja tõstetakse pea, et korraks ringi vaadata ja mõelda, miks nii läks.